Vana tõde on see, et nii palju kui on inimesi nii palju on erinevaid arvamusi ja ilmselt on sama palju ka erinevaid detaile mis ühele või teisele Flyinge lineaarse hindamise workshopil osalejale huvi pakkusid või meelde mõlkuma jäid.
Mind pani sel korral tagant järele kukalt kratsima ja materjale läbi lappama selline teema nagu vabahüpete lineaarsel kirjeldamisel kasutatavate tunnuste (omaduste) erinev kogus erinevate tõuraamatute praksises.
Kui palju on mõistlik?
Näiteks BWP tõuraamatu kohtunik vaatab lineaarsel hindamisel vaid 6. hüppeomadust kui jälle oldenburgi tõuraamatus jälgitakse lausa 17. erinevat tunnust. Enda jaoks jagasin ma hüppe hindamise tunnused mõtteliselt kaheks (ilmselt ei ole ma esimene ja ainus kes selle peale on tulnud:) - tunnused mis on seotud hobuse füüsisega - tehnika, võimsus, tasakaal ning need mis on seotud psüühika ja intelligentsiga - ettevaatlikus, tähelepanu, silmamõõt, julgus jne. Mõnel maal (UK) oli tunnuste hulgas ka selliseid mis sõltusid mitme teise tunnuse koosmõjust nagu näit trajektoor (sõltub võimsusest, ettevaatlikusest ja tehnikast). Seminarilgi tekkis arutelu milline on mõistlik tunnuste hulk ja kas selliseid tunnuseid on üldse vaja mis muudavad asja n.ö kirjumaks ja keerulisemaks ? Tundub, et maailma parimate hüppehobuste tõuraamat liiga paljude tunnuste hindamist vajalikuks ei pea ja on n.ö. terad sõkaldest eraldanud - nende lineaarse hindamise lehel on nagu enne öeldud 6 hüppeomadust, millest kaks on psüühikaga seotud omadused - tahe ja ettevaatlikkus.
Samas ei saa laita ka rohkemate tunnuste hindamist. Näit oldenburgi tõuraamatu lineaarse hindamise protokollis on hobuse kehaehituse ja jalgade kirjeldamiseks kokku ca 80 tunnust. Kuigi see tundub päris detailirohke siis tuleb võtta arvesse, et lineaarse kirjeldamise protokoll ei ole mõeldud ainult selleks, et kohtunik seda täita saaks vaid see on aretajale/kasvatajale väga oluline infokogum tema hobuse kohta ja tõuraamatule oluline infokogum andmebaasi täiendamiseks.
Selle kohta kui palju rohkem informatsiooni lineaarne hindamine meile annab võrreldes punktisüsteemiga tõi näite oldenbugi tõuraamatuga koostööd tegev teadlane Kathrin Stock: 100 hobust esines ülevaatusel ja nad said hüppetehnika hindeks 7, paraleelselt kirjeldati nende hüppetehnikat lineaarselt 7 tunnuse põhjal ja ainult kahel hobusel kattusid kirjeldused.
Näiteks BWP tõuraamatu kohtunik vaatab lineaarsel hindamisel vaid 6. hüppeomadust kui jälle oldenburgi tõuraamatus jälgitakse lausa 17. erinevat tunnust. Enda jaoks jagasin ma hüppe hindamise tunnused mõtteliselt kaheks (ilmselt ei ole ma esimene ja ainus kes selle peale on tulnud:) - tunnused mis on seotud hobuse füüsisega - tehnika, võimsus, tasakaal ning need mis on seotud psüühika ja intelligentsiga - ettevaatlikus, tähelepanu, silmamõõt, julgus jne. Mõnel maal (UK) oli tunnuste hulgas ka selliseid mis sõltusid mitme teise tunnuse koosmõjust nagu näit trajektoor (sõltub võimsusest, ettevaatlikusest ja tehnikast). Seminarilgi tekkis arutelu milline on mõistlik tunnuste hulk ja kas selliseid tunnuseid on üldse vaja mis muudavad asja n.ö kirjumaks ja keerulisemaks ? Tundub, et maailma parimate hüppehobuste tõuraamat liiga paljude tunnuste hindamist vajalikuks ei pea ja on n.ö. terad sõkaldest eraldanud - nende lineaarse hindamise lehel on nagu enne öeldud 6 hüppeomadust, millest kaks on psüühikaga seotud omadused - tahe ja ettevaatlikkus.
Samas ei saa laita ka rohkemate tunnuste hindamist. Näit oldenburgi tõuraamatu lineaarse hindamise protokollis on hobuse kehaehituse ja jalgade kirjeldamiseks kokku ca 80 tunnust. Kuigi see tundub päris detailirohke siis tuleb võtta arvesse, et lineaarse kirjeldamise protokoll ei ole mõeldud ainult selleks, et kohtunik seda täita saaks vaid see on aretajale/kasvatajale väga oluline infokogum tema hobuse kohta ja tõuraamatule oluline infokogum andmebaasi täiendamiseks.
Selle kohta kui palju rohkem informatsiooni lineaarne hindamine meile annab võrreldes punktisüsteemiga tõi näite oldenbugi tõuraamatuga koostööd tegev teadlane Kathrin Stock: 100 hobust esines ülevaatusel ja nad said hüppetehnika hindeks 7, paraleelselt kirjeldati nende hüppetehnikat lineaarselt 7 tunnuse põhjal ja ainult kahel hobusel kattusid kirjeldused.
Rootsi praktikad.
Workshopi võõrustaja, SWB tõuraamatus jälgitakse vabahüppe kirjeldamisel 14 tunnust aga psüühikaga seotud tunnuste osakaal on päris suur: neid on 5 ja need on ettevaatlikkus (ehk puhtus), silmamõõt, reaktsioonikiirus, tähelepanelikkus, stressitaluvus. Ja põhjus miks neid omadusi on protsentuaalselt päris palju selgus SWB hüppehobuste peakohtuniku Mikael Nolin´i esinemisest. Tuli välja, et tema keskendub hüppe hindamisel pigem just nende omaduste jälgimisele. Ta igatses taga aegu, mil Rootsis pidid noored hobused vabahüppeid sooritama vaid kahel takistusel. Tema väitel on kolme takistusega rada hobusele lihtsam, et oma rütm kätte saada ja samm parajaks teha enne viimast hüpet. Kahe takistuse peal aga näeb hobust rohkem ise tegutsemas. Tema ütlus oli, et "hea hobune tegutseb, keskpärane reageerib". Ideaalis kasutaks ta erinevatel testidel erinevaid kombinatsioone, et hobuste tegutsemistahet paremini äratunda. Seda enam, et täpselt paika pandud tingimuste puhul on noored hobused vahel nii äärmuslikult ületreenitud, et see teeb kohtuniku jaoks objektiivse hinnangu andmise raskeks. Tema meelest oleks tore noori hobuseid ülevaatustel vahel millegagi üllatada.
Pärilik intelligents?
Pärilik intelligents?
Uurisime lennujaamas aega parajaks tehes Oldenburi tõuraamatu poolt välja antud kataloogi kus on ära toodud järglaste lineaarse kirjeldamise põhjal koostatud täkkude pärandamisvõime tabelid. Võtsime ette sellised kuulsad ja tuntud hüppetäkud nagu Comme il Faut ja Cornet Obolensky. Eeldasime, et näeme seal hüppetehnika ja võimsuse kohal suuri kaldumisi "paremale" (tabelis paiknevad tunnuste positiivsed pooled paremal) aga ei midagi sellist. Füüsisega seotud hüppeomadused olid järglastel suhteliselt keskpärased. Ei jäänud muud üle kui järeldada, et mõned täkud pärandavadki oma järglastele pigem just psüühikaga seotud hüppeomadusi - head silmamõõtu, julgust, hüppetahet.
Aretajatele on täkkude pärandusvõime tabelid heaks tööriistaks ja muidugi mitte ainult hüppeomaduste võrdlemiseks. Sellist tabelit ja mära lineaarse hindamise protokolli kõrvutades võib leida peaaegu ideaalse paarilise nii kehaehituse, jalgade kui ka liikumiste parandamiseks.
Kes kohe tahab näha milline üks taoline täkutabel välja näeb siis siin on Casalli oma, SWB tõuraamatu andmebaasis:
https://www.blup.se/en-US/horses/199955-casall/indexes
Aretajatele on täkkude pärandusvõime tabelid heaks tööriistaks ja muidugi mitte ainult hüppeomaduste võrdlemiseks. Sellist tabelit ja mära lineaarse hindamise protokolli kõrvutades võib leida peaaegu ideaalse paarilise nii kehaehituse, jalgade kui ka liikumiste parandamiseks.
Kes kohe tahab näha milline üks taoline täkutabel välja näeb siis siin on Casalli oma, SWB tõuraamatu andmebaasis:
https://www.blup.se/en-US/horses/199955-casall/indexes
Muud faktorid.
Lõpetuseks väike kõrvalekalle teemast - ideaalne paaridevalik ei pruugi veel edu tagada. Flyinge Ratsakooli juhataja Jens Fredricson tõi meile väga konkreetse näite sellest kui paljud faktorid mõjutavad seda kas üks hobune (spordis või aretuses) alustab tähelendu või mitte. Ta rääkis meile Cardentost - täkust kes andis Rootsis palju häid järglasi kuid kelle kasutamine Hollandis erilist tulemust ei andnud. Põhjus seisnes kuuldavasti selles, et Flyinge ratsakoolis oli Cardento järglastel palju aega areneda. Nendega tegelesid peamiselt kooli õpilased (tüdrukud) ja rahulikus tempos. Käidi palju maastikul jne. Siis äkki 8-9 aastasena avastati, et vau! - nii palju võimekaid hüppajaid. Seevastu Hollandi stiil ja professionaalsed ratsamehed ei sobinud Cardento järglastele - hobused n.ö allutati liiga noorelt, liiga kiirelt ja nende võimed ei pääsenud kunagi esile.
Seega, nagu me kõik aimame on aretuses edu saavutamiseks vajalik miljoni pisiasja kokkulangemine aga lineaarne kirjeldamine on kindlasti üks hea tööriist millega saame oma aretusvalikutele tugeva alustala panna.
Seega, nagu me kõik aimame on aretuses edu saavutamiseks vajalik miljoni pisiasja kokkulangemine aga lineaarne kirjeldamine on kindlasti üks hea tööriist millega saame oma aretusvalikutele tugeva alustala panna.
...
Olen ju noorte hobuste vabahüpetega kokkupuutunud juba pikka aega ja muidugi teadsin ma ka seda, et hüppe hindamisel/kirjeldamisel ei ole oluline ainult see kas hobune saab puhtalt üle või mitte. Pean tõdema, et workshop avas mu silmad just selles osas kui palju tegelikult jälgivad kohtunikud hobuse psüühikast tulevaid hüppeomadusi ja kui oluline see lõppkokkuvõttes on. Ilmselt ei saa me lõputult arendada hobuse võimsust ja kiirust aga kas me saame arendada hobust üha targemaks ?